Tartu linnavalitsus on otsustanud sillutada Tähtvere tänava nn roheasfaldiga. Paberil kõlab see kenasti – asfaldisegusse lisatakse ligniini, mis on puidujääkidest toodetud aine, ning tootmises kasutatakse taastuvtoorainest diislit. Linnavalitsuse sõnul on see samm rohelisema tuleviku poole.
Aga lähemalt vaadates tekib küsimus: kas tegemist on reaalse keskkonnahoiuga või järjekordse rohepesu näiteks?
Kui palju see tegelikult maksab?
Kõige lihtsam küsimus on raha. Eestis on roheasfalti varemgi katsetatud, kuid kulude kohta valitseb vaikus. On teada, et ligniin on umbes neli korda kallim kui bituumen.
Kui keskkonnakasu oleks suur ja kindel, ei oleks see ehk probleem. Kuid avaliku raha kasutamisel tuleb alati kaaluda: kas saadav kasu on proportsioonis kuluga? Kui mitte, võib mulje jääda, et rohepoliitilise plussi nimel kulutatakse maksumaksja raha mõistlikkust arvestamata.
Kas roheasfaldil ongi keskkonnaeelis?
Uurides lähemalt, selgub, et roheasfaldi keskkonnaeelised on pigem tagasihoidlikud:
- Ligniin ei seo süsinikku jäädavalt. Varem või hiljem jõuab see siiski tagasi atmosfääri – olgu teekatte lagunemisel või freespuru käitlemisel.
- Taastuvdiisel pole päriselt nullheitega. Kuigi arvestustes on emissioonid null, nõuab tootmine ja tarneahel siiski märkimisväärselt energiat ja ressursse.
Seega on juttu pigem avalike suhete võidust, mitte süsinikuneutraalsest lahendusest.
Kas katsetus ohustab linnakodanikke?
Veelgi olulisem on vastupidavuse küsimus. Eestis on kehtivad teeehituse normid ja regulatsioonid, mis tagavad ohutuse ja kestlikkuse. Kui Tähtvere tänavast tehakse katsepolügoon, kus kasutatakse läbiproovimata segu, on risk suur:
- katend võib kuluda kiiremini,
- halvemal juhul tuleb tänav mõne aasta pärast uuesti üles võtta,
- maksumaksja maksab kogu protsessi topelt.
Taristu süsiniku jalajälg – argument või suitsukate?
Linnavalitsus põhjendab roheasfalti sellega, et taristuehituse süsiniku jalajälg moodustab 1,7% Eesti kogumahust. See on tõsi, kuid numbrit kasutatakse eksitavalt. Taristut ei ehitata üheks-kaheks aastaks, vaid aastakümneteks.
Kui eesmärk on jalajälge vähendada, on olemas tõhusamad lahendused:
- freesitud asfaldi taaskasutus,
- kohaliku pinnase maksimaalne kasutamine,
- töökindlate ja normidele vastavate materjalide eelistamine.
Need lahendused ei pruugi kõlada nii pidulikult, aga just “igavad” lahendused toovad tegeliku tulemuse.
Rohepesu õõnestab usaldust
Oluline on rõhutada: küsimus pole selles, kas keskkonda hoida. Loomulikult tahame seda. Küsimus on kuidas seda teha.
Kui ideoloogia nimel surutakse peale lahendusi, mille kasu on teadmata ja hind kõrge, ei ole see keskkonnahoid, vaid rohepesu. See õõnestab usaldust nii linnavalitsuse kui ka rohepoliitika enda vastu.
Vajame läbipaistvamat otsustamist
Tähtvere tänava juhtum näitab, et Tartu vajab ausamat ja läbipaistvamat arutelu. Enne maksumaksja raha eest uute katsete tegemist tuleb avalikult rääkida:
- millised on kulud,
- millised riskid,
- millised alternatiivid.
Roheline silt ei tohi olla piisav argument. Keskkonnasäästlikkus tähendab läbimõeldud ja töökindlaid samme – mitte eksperimente iga hinna eest. Seda väärivad nii Tartu elanikud kui ka kogu Eesti.
