Hiljuti Postimehe arvamusküljel käsitles Katrin Kiisler mõningaid kõrghariduse muresid. Alljärgnevalt toon välja oma seisukohad ja osutan mõningatele erinevustele. Omades pikaaegset üliõpilasesinduse juhtimiskogemust Eesti Maaülikoolis ning osaledes ülikooli õppekavade akrediteerimises ja EÜL-i töös, saan hinnata olukorda nii tudengi- kui ka institutsionaalsest perspektiivist.
Ühiskond ja haridus on orgaaniline tervik
Eesti ühiskond vananeb ja see mõjutab kogu haridussüsteemi. Probleeme ei saa lahendada ainult kunstlike meetmete või välistudengite kaasamisega – tuleb vaadelda tervikut alates pereplaneerimisest kuni eluea lõpuni.
Välistudengite olukord
Eesti Maaülikoolis oli mul võimalus töötada välistudengitega, peamiselt põhjanaabritega veterinaaria erialal. Nende motivatsioon oli selge: õppida konkreetset eriala ning viia teadmised hiljem tagasi oma koduriiki. See ei võrdu näiteks idaslaavlaste massilise saabumisega, millel on teised tagajärjed.
Samuti ei tohiks välistudengite arv ülikoolides olla üllatus – tudengite vähenemine on otseselt seotud 18–20 aastat tagasi sündinud laste hulgaga. Ülikoolid peavad suutma dünaamiliselt kohaneda muutuvate numbrite ja vajadustega.
Rahvuskeel ja julgeolek
Kõrgharidus peab säilitama eesti keele ja kultuuri. Liigne rahvusvahelistumine ja ingliskeelse õppe üha laiem levik devalveerivad eesti keeles teadust ja võivad kujutada ka julgeolekuohtu.
Tööturule suunamine
Kiisler viitab statistikale, mille järgi 51 % välistudengitest töötas lõpetamise järgselt Eestis. Tuleb aga mõista, et statistika hõlmab ka lühiajalisi töid ja projekte, mis ei tähenda püsivat mõju majandusele. Eesti ühiskonnas on kasvav vajadus õpetajate, arstide, inseneride ja programmeerijate järele, kuid prioriteet peaks olema oma kodumaa talentide hoidmine.
Õppekavade valik ja vajaduspõhisus
Kõrghariduse devalveerumise osas tuleb teha vahet: vajalikud erialad (nt õpetajad, arstid) vs nn pehmed erialad. Ülikoolide ülesanne ei ole tööle paisata inimesi valdkondades, kus neid ei vajata.
Rahvastiku ja vananemise aspekt
Rahvastikuprognoosid näitavad jätkuvat vananemist. Seetõttu ei saa välistudengeid vaadelda piiramatute ressurssidena. Lahenduseks peab olema süsteemi ümbervaatamine, kohandumine ning rahvastiku taastootmise soodustamine. Samuti tuleb mõelda vanemaealiste panuse suurendamisele ühiskonna toimimises.
Kokkuvõte
Kõrgharidus ei toimi iseseisvalt – see on osa tervikust, mis hõlmab rahvastiku, keele, kultuuri ja tööturu vajadusi. Välistudengid võivad täiendada süsteemi, kuid Eesti rahvuskeele ja kodumaiste talentide hoidmine peab jääma prioriteediks.
