Kui linnavalitsus planeerib tunde järgi, maksavad selle kinni tartlased.
Kevadel seisis Tartu silmitsi tõsise probleemiga: ligi 300 gümnaasiumikohta jäi puudu. Sügiseks kuulutas linnavalitsus aga võidukalt, et “näete, kolmteist kohta on üle.”
Selline matemaatika ei ole lihtsalt kummaline – see paljastab sügavama probleemi. See näitab, et Tartu linnavalitsusel puudub nii planeerimisvõime kui ka julgus vastutada.
Sest kui kevadel on 300 kohta puudu ja sügisel 13 üle, siis ei ole tegu edulooga, vaid süsteemse läbikukkumisega.
Planeerimise asemel improviseerimine
Selline käitumine pole kahjuks erand, vaid muster.
Tartu linnajuhtimist iseloomustab ideoloogiline pimedus: kui reaalsus ei sobi narratiiviga, siis on süüdi reaalsus – ja lõpuks inimesed, kes selles reaalsuses elavad.
Me nägime seda tänavu kevadel ja suvel, kui sadu Tartu peresid hoiti teadmatuses: kas ka veatute hinnete ja eksamitulemustega noored saavad õppida oma kodulinnas või tuleb kolida mujale?
Lahendus leiti alles siis, kui probleemist oli saanud avalik skandaal. Ning isegi siis otsiti süüdlasi mujalt – riigist, riigigümnaasiumidest, “raskeist aegadest”.
Ometi oli gümnaasiumikohtade puudus teada juba vähemalt kaheksa aastat – hetkest, mil need samad lapsed kooli läksid.
Sellest hoolimata ei tehtud midagi.
Kui puudub plaan, korduvad vead
Gümnaasiumikohad on vaid üks sümptom laiemast haigusest – linnajuhtimisest, kus planeerimise asemel valitseb improviseerimine.
Näiteid pole vaja kaugelt otsida:
- Sõpruse sild – pidi valmima 2026. aastaks ja maksma 10 miljonit eurot, nüüd on töö veninud ja kallinenud.
- Kroonuaia tänav – pärast remonti tuli teetähised ümber teha, sest need olid segadust tekitavad. Loomulikult maksumaksja kulul.
- Lossi tänava arendus – kaos, mis näitas, kui lohakalt suhtub linnavalitsus Tartu ajaloolisse südamesse.
- Tartu Spordi audit – paljastas linnaasutuse läbipaistmatu, segase ja laristava juhtimise.
Kõik need juhtumid räägivad ühest ja samast: linnavalitsuses hämamine asendab vastutust ning visioon asendub juhuslikkusega.
Tundub, nagu nähtaks Tartut mitte elava linnana, vaid eksperimentide liivakastina, kuhu võib valada betooni ulmeprojektidesse, samal ajal kui inimeste igapäevamured jäävad kuulmata.
Tartu väärib paremat
Tartu on linn, kus haridus, kultuur ja inimlik mõõde peaksid käima käsikäes.
See linn vajab juhte, kes oskavad ette näha, kavandada ja ellu viia, mitte neid, kes selgitusi otsides näpuga teistele osutavad.
Gümnaasiumikohtade kriis oli hoiatav märk – aga veel on võimalik õppida ja suunda muuta.
Tartu saab paremini.
Ja Tartu väärib paremat.
