Vabariigi Valitsus usub jätkuvalt, et Eesti ja Rootsi vaheline vanglarendi leping on kasumlik ning riigile soodne. Plaani on aga mitmest küljest juba kriitiliselt vaadatud.

Tartule on see teema eriti oluline, sest just siia on kavas Rootsist pärit kinnipeetavad tuua. Küsimus pole ainult rahas, vaid ka turvalisuses, tööjõu leidmises ja linna igapäevases elukeskkonnas.

Riskid ei ole läbi analüüsitud

Olgu öeldud, et kriitika ei tulene soovist igasuguseid muutusi vältida. Riskide võtmine võib olla vajalik, kui need on põhjalikult läbi kaalutud ja analüüsitud. Paraku praeguse vanglarendi plaani puhul nii ei ole.

• Valitsus räägib suurest kasumist,
• kuid samal ajal tuleb värvata 250 uut, võõrkeeli valdavat vanglateenistujat,
• Tartusse tuuakse peamiselt rasked kurjategijad,
• ning lubatud “turvatunne” jääb lahtiseks: kelle jaoks ja kuidas see tagatakse?

Lisakoormus prokuratuurile

ERR vahendas 10. juunil 2024 riigiprokurör Astrid Asi tähelepanekut, et kinnipeetavad sooritavad vangistuse ajal sageli uusi kuritegusid. See toob kaasa:

• täiendavat koormust prokuratuurile,
• suuremat rahastamise vajadust.

Siiani ei ole aga vanglarendi aruteludes neid kulusid ega lisakoormust isegi puudutatud.

Vangide transport – kõige suurem risk

Eraldi probleem on vangide liikumine Rootsi ja Eesti vahel.

• Uuringud näitavad, et põgenemise risk on suurim just transportimisel.
• Vanglarendi lepe tähendab regulaarseid liikumisi kahe riigi vahel.

Kui transpordiks plaanitakse kasutada Tartu lennuvälja, võib see küll tuua tööd õhusadama töötajatele, kuid kindlasti ei suurenda see tartlaste turvatunnet.

250 uut vanglateenistujat – kust ja kuidas?

Justiitsminister Liisa Pakosta optimism 250 uue vanglateenistuja värbamisel jätab palju küsimusi õhku.

• Vanglateenistus pole kunagi olnud kõrgepalgaline töökoht.
• Ka seni on personali leidmisega olnud raskusi.
• Nüüd nõutakse lisaks inglise keele oskust ja võimet toime tulla Rootsi gängikultuuris karastunud kurjategijatega.

Kas sellist tööjõudu Eestis üldse leidub? Kuidas tagatakse nende väljaõpe ja turvalisus nii vanglas kui kogu Tartu linnas? Vastuseid paraku seni pole.

Kokkuvõte

Eesti ja Rootsi vanglarendi plaaniga kaasneb palju küsimusi, millele valitsus pole ausalt vastanud.

Tartule tähendab see:

• suurt julgeolekuriski,
• lisakoormust prokuratuurile ja kohtusüsteemile,
• kahtlusi, kas vajalik tööjõud üldse leitakse.

Enne kui Rootsi kinnipeetavad Tartusse tuuakse, peab avalikkus saama selge ja ausa vastuse, kuidas tagatakse nii turvalisus kui ka projekti tegelik tasuvus.

The post Eesti ja Rootsi vanglarendi plaan – riskid ja küsimused Tartu vaatenurgast appeared first on .

Sõpruse silla remont ei ole ainult insenertehniline väljakutse. Tegemist on ka usalduse küsimusega — kas linnavalitsus suudab olulise projekti läbiviimisel tagada läbipaistvuse ja vastutuse.

Hiljuti teatas abilinnapea Raimond Tamm (Reformierakond), et pärast silla ripptellingute paigaldamist ilmnes kahe kandetala tõsine kahjustus. Kavandatud tugevdamisest enam ei piisa, vaja on talade täielikku väljavahetust. See tähendab lisatöid, ajagraafiku nihkumist ja eelarve suurenemist.

Kuid Tamme selgitused tekitavad küsimusi, sest ametlik dokumentatsioon räägib juba varasemast teadmisest silla halbade kahjustuste kohta.

Rekonstrueerimine kahes etapis

• Remont on kavandatud kaheosalise tööna: esmalt kesklinna-poolne osa, seejärel Ihaste-poolne.
• Kogu ehitus kestab 28 kuud, lõpptähtaeg 2027. aasta kevad.
• Kesklinnapoolne osa lubati valmis saada 2025. aasta hilissügiseks.

Oluline on märkida, et hanke väljakuulutamise ajal (juunis 2024) lubati valmimist 2026. aasta sügisel ja eeldatav maksumus oli 10 miljonit eurot (+ km). Täna on nii ajakava kui ka hind oluliselt suurenenud.

Mis jäi riskianalüüsis märkamata?

Abilinnapea Tamm väidab, et avastatud kahjustusi polnud võimalik enne tööde algust tuvastada. Samas juba 2024. aasta märtsi seletuskiri kirjeldas üksikasjalikult:

• 2013. aastal tehtud vuugivahetused olid amortiseerunud,
• kõigil vuukidel esines ulatuslikke läbijookse,
• kahjustatud olid talade otsad ja riiglid,
• eriti halvas seisus olid äärmised talad.

Ka varasemad seisukorra hinnangud (2012, 2018, 2021) kinnitasid, et sademevesi on aastaid kahjustanud kandetalasi ja tugiosi.

Seega tekib küsimus: millest siis nüüd äkki “üllatus”? Kas abilinnapea ei tunne oma valdkonda? Või loodetakse, et volikogu liikmed ei süvene dokumentidesse?

Raha, millest tuleb ausalt rääkida

Hindade ja lubaduste taust:

• 2024. aasta septembris kajastas ERR, et soodsaima pakkumise tegi AS Tref summas 18,37 miljonit eurot.
• See oli juba ligi 6 miljonit enam kui esialgne linnapoolne eelarveplaan.
  8. novembril 2024 kinnitas linn, et töö teeb AS Tref summas 18 376 376 eurot.

Kui nüüd lisanduvad uued kulud kahe tala väljavahetuse tõttu, peab linnavalitsus esitama selge maksumuse vahemiku ja rahastamise allikad. Avalikkusele ei piisa lausest, et “2025. aasta eelarvesse lisaraha juurde vaja ei ole”.

See võib tähendada raha ümbertõstmist teistelt objektidelt, kohustuste edasilükkamist või eraldi reservi kasutamist. Selgus ja ausus on siin hädavajalikud.

Mida Tartu peab edasi tegema?

1. Avalikustada kõik uuringud ja kalkulatsioonid.
   Uuringuaruanded (sh radar- ja MFT-uuringud), inseneride järeldused ja maksumuse muudatused peavad olema kättesaadavad kõigile.
2. Kaasa sõltumatu ekspertiis.
   Tartu ülikoolid ja teadusasutused suudavad anda pädeva hinnangu töö kvaliteedi ja vajalike muudatuste kohta.
3. Lukustada ajakava ja eelarve.
   Volikogu peab otsustama kindla ajagraafiku, eelarveraami ja riskipuhvri. Iga nihkumise puhul peab linnavalitsus esitama kirjaliku ja nimelise selgituse.
4. Rakendada vastutust projekteerimis- või töövigade korral.
   Kui tuvastatakse vead, tuleb kasutada lepingutes ettenähtud sanktsioone, et vastutus ei jääks vaid maksumaksjale.

Kokkuvõte

Sõpruse sild peab valmima kindlalt, ohutult ja läbipaistvalt. Tartu ei vaja olukorda, kus enne valimisi kulutatakse miljoneid ilma selge aruandluseta. Linna üks olulisemaid ühendusteid peab valmima nii, et iga tartlane mõistaks, mille eest ja kui palju makstakse.

The post Kaks tala, palju küsimusi — segadus Sõpruse sillaga appeared first on .

Tartus tekib tihti tunne, et linna juhitakse välise sära, mitte sisulise töö järgi. Ajakirjandus täidab leheruumi küll armsate, ent eluolulises plaanis vähetähtsate lugudega – olgu see kassi päästmine või moosikeetmise nipid. Samal ajal jäävad tahaplaanile teemad, mis mõjutavad päriselt tartlaste igapäevaelu:

• madal sündimus,
• lasteaiad ja koolid kehvas seisus,
• linnaliikluse probleemid,
• korruptsioonivaba ja läbipaistev juhtimine.

Sõpruse silla saaga

Üks kõnekamaid näiteid on Sõpruse silla remont. Algne lubadus: valmis 2026. aasta sügisel, maksumus 10 miljonit eurot. Tegelikkus: odavaim pakkumine 18,4 miljonit, tähtaeg lükkunud 2027. aastasse ja tööde käigus ilmnevad üha uued „üllatused“.

Ometi näitab projekti seletuskiri, et probleemid olid ammu teada. Kui abilinnapea väidab vastupidist, tekib küsimus: kas ametnik ei tunne oma tööd või peetakse tartlasi liiga lihtsameelseteks?

Tartu Sport ja korruptsiooni varjundid

Siseaudit linnaasutuses Tartu Sport paljastas häirivaid seiku:

• koondamised toimusid kummalistel põhjustel,
• asemele võeti tuttavaid ja sugulasi,
• juhataja poeg töötas ema alluvuses, kuigi oli ametis ka mujal,
• kütusekulu arvestus oli lohakas.

Kui vastutust nõuti, laiutati käsi: „eksimused on aegunud“. Selline suhtumine jätab mulje, et Reformierakonnaga seotud inimesed võivad Tartus tegutseda ilma, et keegi vastutust kannaks.

Haridus – tuleviku alus

Kuigi lasteaedu ja koole renoveeritakse, on paljud neist jätkuvalt häbiväärses seisus. Remondid venivad, samal ajal maksavad lapsevanemad kohatasu, mis noortele peredele on oluline koormus.

Tasuta alusharidus ei tohiks olla luksus, vaid elementaarne investeering tulevikku. Eriti olukorras, kus Tartu sündimus on viimase 15 aasta jooksul langenud poole võrra. Kui tahame, et noored julgeksid siin pere luua, peab linn panustama hariduse algusesse.

Linnaruumi planeerimine – ideoloogia või vajadus?

Viimaste aastate tänavaprojektid on kulutanud miljoneid, ent tulemuseks on lahendused, mida linlased ei vaja. Autojuhid tunnevad end kõrvale jäetuna, jalgratturid justkui eelistatud osapoolena.

Statistika räägib enda eest:

2022. aastal Tartus 73 liiklusõnnetust (81 vigastatut, 2 hukkunut
2023. aastal 103 õnnetust (101 vigastatut, 4 hukkunut
2024. aastal juba 171 õnnetust (174 vigastatut, 4 hukkunut).

See ei ole normaalne. Kui ideoloogia seatakse inimeste turvalisusest ettepoole, on midagi väga valesti.

Kas ametnike armeed on päriselt vaja?

Tartul on viis abilinnapead, volikogul kaheksa komisjoni ja linna palgal 380 ametnikku. Võrdluseks: sajandi alguses oli töötajaid alla 300 ja neli abilinnapead.

Kas linn on selle aja jooksul märgatavalt kasvanud? Ei. Kasvanud on võimukandjate enesekindlus ja rahulolu iseendaga – olukorras, kus probleeme jätkub.

Tartu vajab ausat juhtimist

Loetletud probleemid mõjutavad Tartu tulevikku palju enam kui kassi päästmine või moosiretseptid. Kui linnavalitsus kulutab miljoneid läbipaistmatult ja eelistab oma inimesi hoolimata audititest ja skandaalidest, ei ole see enam ainult Tartu küsimus. See on märk meie poliitilise kultuuri üldisest seisust.

Tartu väärib rohkem.
Linn vajab läbipaistvust, vastutust ja otsuseid, mis loovad peresõbraliku ja ausa elukeskkonna. See on võimalik – kui ainult tahetakse.

The post Tartu vajab ausat juttu ja päris lahendusi appeared first on .

Aga lähemalt vaadates tekib küsimus: kas tegemist on reaalse keskkonnahoiuga või järjekordse rohepesu näiteks?

Kui palju see tegelikult maksab?

Kõige lihtsam küsimus on raha. Eestis on roheasfalti varemgi katsetatud, kuid kulude kohta valitseb vaikus. On teada, et ligniin on umbes neli korda kallim kui bituumen.

Kui keskkonnakasu oleks suur ja kindel, ei oleks see ehk probleem. Kuid avaliku raha kasutamisel tuleb alati kaaluda: kas saadav kasu on proportsioonis kuluga? Kui mitte, võib mulje jääda, et rohepoliitilise plussi nimel kulutatakse maksumaksja raha mõistlikkust arvestamata.

Kas roheasfaldil ongi keskkonnaeelis?

Uurides lähemalt, selgub, et roheasfaldi keskkonnaeelised on pigem tagasihoidlikud:

• Ligniin ei seo süsinikku jäädavalt. Varem või hiljem jõuab see siiski tagasi atmosfääri – olgu teekatte lagunemisel või freespuru käitlemisel.
• Taastuvdiisel pole päriselt nullheitega. Kuigi arvestustes on emissioonid null, nõuab tootmine ja tarneahel siiski märkimisväärselt energiat ja ressursse.

Seega on juttu pigem avalike suhete võidust, mitte süsinikuneutraalsest lahendusest.

Kas katsetus ohustab linnakodanikke?

Veelgi olulisem on vastupidavuse küsimus. Eestis on kehtivad teeehituse normid ja regulatsioonid, mis tagavad ohutuse ja kestlikkuse. Kui Tähtvere tänavast tehakse katsepolügoon, kus kasutatakse läbiproovimata segu, on risk suur:

• katend võib kuluda kiiremini,
• halvemal juhul tuleb tänav mõne aasta pärast uuesti üles võtta,
• maksumaksja maksab kogu protsessi topelt.

Taristu süsiniku jalajälg – argument või suitsukate?

Linnavalitsus põhjendab roheasfalti sellega, et taristuehituse süsiniku jalajälg moodustab 1,7% Eesti kogumahust. See on tõsi, kuid numbrit kasutatakse eksitavalt. Taristut ei ehitata üheks-kaheks aastaks, vaid aastakümneteks.

Kui eesmärk on jalajälge vähendada, on olemas tõhusamad lahendused:

• freesitud asfaldi taaskasutus,
• kohaliku pinnase maksimaalne kasutamine,
• töökindlate ja normidele vastavate materjalide eelistamine.

Need lahendused ei pruugi kõlada nii pidulikult, aga just “igavad” lahendused toovad tegeliku tulemuse.

Rohepesu õõnestab usaldust

Oluline on rõhutada: küsimus pole selles, kas keskkonda hoida. Loomulikult tahame seda. Küsimus on kuidas seda teha.

Kui ideoloogia nimel surutakse peale lahendusi, mille kasu on teadmata ja hind kõrge, ei ole see keskkonnahoid, vaid rohepesu. See õõnestab usaldust nii linnavalitsuse kui ka rohepoliitika enda vastu.

Vajame läbipaistvamat otsustamist

Tähtvere tänava juhtum näitab, et Tartu vajab ausamat ja läbipaistvamat arutelu. Enne maksumaksja raha eest uute katsete tegemist tuleb avalikult rääkida:

• millised on kulud,
• millised riskid,
• millised alternatiivid.

Roheline silt ei tohi olla piisav argument. Keskkonnasäästlikkus tähendab läbimõeldud ja töökindlaid samme – mitte eksperimente iga hinna eest. Seda väärivad nii Tartu elanikud kui ka kogu Eesti.

The post Roheasfalt Tartu tänavatel: keskkonnahoid või rohepesu? appeared first on .

Eesti valitsus kaalub tõsiselt võimalust rentida Tartu vangla Rootsi riigile, et majutada kuni 600 Rootsi kinnipeetavat. Plaani on esitletud kui kasulikku ja praktilist lahendust, kuid tegelikult kerkib üles terve rida küsimusi.

Vanglad tühjenevad – miks mitte sulgeda liigseid?

Meie vanglate täituvus on viimastel aastatel järsult vähenenud.

• 2023. aastal langes kinnipeetavate arv alla 2000,
• samal ajal on vanglakohti üle 3200.

Pea pooled kohad seisavad tühjana.

Põhjuseks pole mitte ootamatu muutus, vaid aastate jooksul tehtud otsused. Euroraha valati betooni ja ehitati üle jõu käivaid vanglaid, kuigi Eesti rahvastiku kahanemine oli juba siis prognoositav. Loomulikult vähenes koos elanikkonnaga ka kuritegevus ja kinnipeetavate hulk.

Selle asemel, et teha loogiline järeldus – Eesti vajab vähem vanglaid ja vanglateenistust – otsitakse nüüd kunstlikult vange mujalt, et tühjad kohad täita.

Vale probleem, vale lahendus

Praegune valitsus räägib pidevalt vajadusest kulusid kärpida. Vanglasüsteem oleks üks selge koht, kust koomale tõmmata. Kuid ametkondlikud huvid hoiavad süsteemi ülepaisutatuna.

Probleem pole ju mitte vangide vähesus, vaid vanglakohtade üleküllus. Selle asemel, et vanglaid konserveerida või ümber kasutada, püütakse neid täita Rootsi kinnipeetavatega. Nii dikteerib bürokraatia poliitikat, mitte vastupidi.

Raha – aga mis hinnaga?

Justiitsministeeriumi hinnangul võiks vanglarent tuua vähemalt 30 miljonit eurot aastas. See kõlab ahvatlevalt riigieelarve augu lappimiseks.

Aga kas on hinnatud ka sotsiaalseid ja julgeolekuriske?

• Tuleb värvata vähemalt 250 uut töötajat,
• tagada, et Rootsi vangid ei puutuks kokku Eesti omadega,
• lahendada keele- ja kultuuribarjäärid, mis võivad viia pingete ja konfliktideni.

Lisaks on Rootsi justiitsminister Gunnar Strömmer rõõmsalt kinnitanud, et leping lubaks Rootsil saata Eestisse just raskete kuritegude eest karistust kandvad vangid.

Kas sellise äritehingu puhul on arvestatud ka varjatud kuludega?

Väärtusküsimus

Raha kõrval on veelgi olulisem väärtuslik mõõde.

• Mida ütleb see Eesti kohta, kui oleme valmis oma vanglaid välja rentima?
• Kas kinnistame end nii odava tööjõu ja allhanke-riigi kuvandisse – nüüd lisaks ka odava vanglarendimaana?

Kas karistust üldse saab sisse osta ja välja müüa? Iga ühiskond põhjendab oma karistuspoliitikat oma väärtuste ja vajadustega. Kui me võtame üle teise riigi kurjategijad, siis tegelikult kanname ka nende ühiskondliku vastutuse.

Ja veel – kas valitsus, mida toetab alla viiendiku elanikkonnast, tohib langetada niivõrd suure moraalse kaaluga otsuseid?

Kokkuvõte

Kogu lugu jätab mulje, et keegi nägi silme ees 30 miljonit eurot ning otsustas pikemaajalisele strateegiale mõtlemise asemel valida lühiajalise rahapuhangu.

Eesti peaks aga küsima:

• kas see samm on kooskõlas meie riiklike huvidega,
• kas see vastab meie väärtustele,
• ja kas lühiajaline tulu kaalub üles pikaajalised riskid?

Vanglarent võib tunduda nutika lahendusena, kuid tegelikult võib see kujundada meie riigi kuvandit ja enesetunnetust rohkem, kui esialgu paistab.

The post Eesti – Euroopa rendivangla? appeared first on .