Pole vist vaja imestada, et meie erakond on jätkuvalt pinnuks silmas mõnele teisele konservatiivsele parteile.
Hiljuti sattusin autos raadiot kuulates kuulma EKRE esimehe järjekordset tiraadi, kus meid nimetati renegaadideks. Eks see natuke nalja teeb, aga olgu peale.
Igaühel on oma stiil ja omad võtted – ning vahel on lihtsam rünnata vastaseid, kui rääkida ebamugavatel teemadel.

Tänu ja küsimus EKRE-le

Olgu öeldud ka ausalt: EKRE on teinud mõndagi õigesti.
Nad tõid Eesti poliitikasse tagasi teemad, mida teised erakonnad olid aastaid vältinud – rahvuslus, sisseränne, väärtused. Need olid keskmes laulva revolutsiooni ajal, aga hiljem lükati kõrvale, kui hakati rääkima multikultuursusest ja vähemustest.
Selle eest tuleb neile tõesti öelda aitäh.

Aga mis juhtub siis, kui õigetele teemadele lisatakse vandenõuteooriad, vaenlased ja pidev tülitsemine? Siis kaob sisu ja jääb ainult müra.
Konservatiivsus ja rahvuslus ei pea olema pahur ega kuri. Vastupidi – rahvuslus peaks olema rõõmus asi, heameel oma kultuuri ja pärandi üle.

Isamaa – kõlav nimi, hajunud sisu

EKRE tahtis eristuda Isamaast. Ja see tal ka õnnestus – osalt tänu Isamaale endale.
Isamaa on olnud aastate jooksul natuke kõike: kord valitsuses, kord opositsioonis, kord Reformierakonna partner, kord kriitik.
Kahtlemata tuleb Urmas Reinsalu poliitilist osavust tunnustada, aga sellisel paindlikkusel on hind.

Näiteks Tartu linnas on koostöö Reformierakonnaga muutunud isamaalastele justkui vaikimisi normaalsuseks.
Rahvuslus ja konservatiivsus on seal muundunud kollakaks kompromissiks.
Kompromiss on demokraatias paratamatu – aga kui kompromissist saab kogu lugu, siis polegi enam lugu. On ainult mugav positsioon.

Meie tee: printsiibid ilma pahatahtlikkuseta

Meie erakond tekkis soovist teha asju teisiti.
Rääkida samadest teemadest, millest EKRE – aga teha seda konstruktiivselt, sõbralikult ja elujaatavalt.
Hoida põhimõttekindlust, mida Isamaa on osaliselt kaotanud, kuid vältida tülitsemist ja vaenlaste otsimist.

Avalik ruum, mis on täidetud pideva kisa ja solvangutega, kulutab ära nii poliitika kui inimesed.
Eesti rahvas on sellest väsinud. Mitte oma põhimõtetest, vaid vihkamisest.

Parempoolsus, mis kasvatab – mitte ei lõhu

Kui parempoolsus taandub pahuraks sõimuks, ei kasva sellest midagi – ei majandus, ei pered, ei julgeolek.
Tõeline rahvuslus tähendab vastutust oma inimeste ja tuleviku ees, mitte vastandamist kõigile, kes mõtlevad teisiti.

Poliitikas on vaja uut stiili. Mitte uut maailmavaadet, vaid uut lähenemist:

• Vähem lärmi, rohkem järjekindlust.
• Vähem solvanguid, rohkem selgitusi.
• Vähem isiklikke lahinguid, rohkem pika plaani otsuseid.

See võib tunduda igav, aga usaldusväärne poliitika peabki olema natuke igav – etteaimatav ja reeglipärane.

Tuleviku parempoolsus on sisu, mitte karjumine

Kui keegi küsib, milline erakond kehastab sellist poliitikat, siis vastus on lihtne:
see, kes suudab rääkida nii, et teda kuulatakse ka siis, kui kuulaja ei nõustu.
See, kes suudab pöörata argumendi hääleks, mitte hääle argumendiks.

Seal ongi parempoolse poliitika tulevik.
Seal on Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid.

The post Parempoolsusest – ilma kisa ja kärata appeared first on .

Kevadel seisis Tartu silmitsi tõsise probleemiga: ligi 300 gümnaasiumikohta jäi puudu. Sügiseks kuulutas linnavalitsus aga võidukalt, et “näete, kolmteist kohta on üle.”
Selline matemaatika ei ole lihtsalt kummaline – see paljastab sügavama probleemi. See näitab, et Tartu linnavalitsusel puudub nii planeerimisvõime kui ka julgus vastutada.

Sest kui kevadel on 300 kohta puudu ja sügisel 13 üle, siis ei ole tegu edulooga, vaid süsteemse läbikukkumisega.

Planeerimise asemel improviseerimine

Selline käitumine pole kahjuks erand, vaid muster.
Tartu linnajuhtimist iseloomustab ideoloogiline pimedus: kui reaalsus ei sobi narratiiviga, siis on süüdi reaalsus – ja lõpuks inimesed, kes selles reaalsuses elavad.

Me nägime seda tänavu kevadel ja suvel, kui sadu Tartu peresid hoiti teadmatuses: kas ka veatute hinnete ja eksamitulemustega noored saavad õppida oma kodulinnas või tuleb kolida mujale?
Lahendus leiti alles siis, kui probleemist oli saanud avalik skandaal. Ning isegi siis otsiti süüdlasi mujalt – riigist, riigigümnaasiumidest, “raskeist aegadest”.

Ometi oli gümnaasiumikohtade puudus teada juba vähemalt kaheksa aastat – hetkest, mil need samad lapsed kooli läksid.
Sellest hoolimata ei tehtud midagi.

Kui puudub plaan, korduvad vead

Gümnaasiumikohad on vaid üks sümptom laiemast haigusest – linnajuhtimisest, kus planeerimise asemel valitseb improviseerimine.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida:

• Sõpruse sild – pidi valmima 2026. aastaks ja maksma 10 miljonit eurot, nüüd on töö veninud ja kallinenud.
• Kroonuaia tänav – pärast remonti tuli teetähised ümber teha, sest need olid segadust tekitavad. Loomulikult maksumaksja kulul.
• Lossi tänava arendus – kaos, mis näitas, kui lohakalt suhtub linnavalitsus Tartu ajaloolisse südamesse.
• Tartu Spordi audit – paljastas linnaasutuse läbipaistmatu, segase ja laristava juhtimise.

Kõik need juhtumid räägivad ühest ja samast: linnavalitsuses hämamine asendab vastutust ning visioon asendub juhuslikkusega.
Tundub, nagu nähtaks Tartut mitte elava linnana, vaid eksperimentide liivakastina, kuhu võib valada betooni ulmeprojektidesse, samal ajal kui inimeste igapäevamured jäävad kuulmata.

Tartu väärib paremat

Tartu on linn, kus haridus, kultuur ja inimlik mõõde peaksid käima käsikäes.
See linn vajab juhte, kes oskavad ette näha, kavandada ja ellu viia, mitte neid, kes selgitusi otsides näpuga teistele osutavad.

Gümnaasiumikohtade kriis oli hoiatav märk – aga veel on võimalik õppida ja suunda muuta.
Tartu saab paremini.
Ja Tartu väärib paremat.

The post Tartu vajab vastutust appeared first on .

Vabariigi Valitsus usub jätkuvalt, et Eesti ja Rootsi vaheline vanglarendi leping on kasumlik ning riigile soodne. Plaani on aga mitmest küljest juba kriitiliselt vaadatud.

Tartule on see teema eriti oluline, sest just siia on kavas Rootsist pärit kinnipeetavad tuua. Küsimus pole ainult rahas, vaid ka turvalisuses, tööjõu leidmises ja linna igapäevases elukeskkonnas.

Riskid ei ole läbi analüüsitud

Olgu öeldud, et kriitika ei tulene soovist igasuguseid muutusi vältida. Riskide võtmine võib olla vajalik, kui need on põhjalikult läbi kaalutud ja analüüsitud. Paraku praeguse vanglarendi plaani puhul nii ei ole.

• Valitsus räägib suurest kasumist,
• kuid samal ajal tuleb värvata 250 uut, võõrkeeli valdavat vanglateenistujat,
• Tartusse tuuakse peamiselt rasked kurjategijad,
• ning lubatud “turvatunne” jääb lahtiseks: kelle jaoks ja kuidas see tagatakse?

Lisakoormus prokuratuurile

ERR vahendas 10. juunil 2024 riigiprokurör Astrid Asi tähelepanekut, et kinnipeetavad sooritavad vangistuse ajal sageli uusi kuritegusid. See toob kaasa:

• täiendavat koormust prokuratuurile,
• suuremat rahastamise vajadust.

Siiani ei ole aga vanglarendi aruteludes neid kulusid ega lisakoormust isegi puudutatud.

Vangide transport – kõige suurem risk

Eraldi probleem on vangide liikumine Rootsi ja Eesti vahel.

• Uuringud näitavad, et põgenemise risk on suurim just transportimisel.
• Vanglarendi lepe tähendab regulaarseid liikumisi kahe riigi vahel.

Kui transpordiks plaanitakse kasutada Tartu lennuvälja, võib see küll tuua tööd õhusadama töötajatele, kuid kindlasti ei suurenda see tartlaste turvatunnet.

250 uut vanglateenistujat – kust ja kuidas?

Justiitsminister Liisa Pakosta optimism 250 uue vanglateenistuja värbamisel jätab palju küsimusi õhku.

• Vanglateenistus pole kunagi olnud kõrgepalgaline töökoht.
• Ka seni on personali leidmisega olnud raskusi.
• Nüüd nõutakse lisaks inglise keele oskust ja võimet toime tulla Rootsi gängikultuuris karastunud kurjategijatega.

Kas sellist tööjõudu Eestis üldse leidub? Kuidas tagatakse nende väljaõpe ja turvalisus nii vanglas kui kogu Tartu linnas? Vastuseid paraku seni pole.

Kokkuvõte

Eesti ja Rootsi vanglarendi plaaniga kaasneb palju küsimusi, millele valitsus pole ausalt vastanud.

Tartule tähendab see:

• suurt julgeolekuriski,
• lisakoormust prokuratuurile ja kohtusüsteemile,
• kahtlusi, kas vajalik tööjõud üldse leitakse.

Enne kui Rootsi kinnipeetavad Tartusse tuuakse, peab avalikkus saama selge ja ausa vastuse, kuidas tagatakse nii turvalisus kui ka projekti tegelik tasuvus.

The post Eesti ja Rootsi vanglarendi plaan – riskid ja küsimused Tartu vaatenurgast appeared first on .

Sõpruse silla remont ei ole ainult insenertehniline väljakutse. Tegemist on ka usalduse küsimusega — kas linnavalitsus suudab olulise projekti läbiviimisel tagada läbipaistvuse ja vastutuse.

Hiljuti teatas abilinnapea Raimond Tamm (Reformierakond), et pärast silla ripptellingute paigaldamist ilmnes kahe kandetala tõsine kahjustus. Kavandatud tugevdamisest enam ei piisa, vaja on talade täielikku väljavahetust. See tähendab lisatöid, ajagraafiku nihkumist ja eelarve suurenemist.

Kuid Tamme selgitused tekitavad küsimusi, sest ametlik dokumentatsioon räägib juba varasemast teadmisest silla halbade kahjustuste kohta.

Rekonstrueerimine kahes etapis

• Remont on kavandatud kaheosalise tööna: esmalt kesklinna-poolne osa, seejärel Ihaste-poolne.
• Kogu ehitus kestab 28 kuud, lõpptähtaeg 2027. aasta kevad.
• Kesklinnapoolne osa lubati valmis saada 2025. aasta hilissügiseks.

Oluline on märkida, et hanke väljakuulutamise ajal (juunis 2024) lubati valmimist 2026. aasta sügisel ja eeldatav maksumus oli 10 miljonit eurot (+ km). Täna on nii ajakava kui ka hind oluliselt suurenenud.

Mis jäi riskianalüüsis märkamata?

Abilinnapea Tamm väidab, et avastatud kahjustusi polnud võimalik enne tööde algust tuvastada. Samas juba 2024. aasta märtsi seletuskiri kirjeldas üksikasjalikult:

• 2013. aastal tehtud vuugivahetused olid amortiseerunud,
• kõigil vuukidel esines ulatuslikke läbijookse,
• kahjustatud olid talade otsad ja riiglid,
• eriti halvas seisus olid äärmised talad.

Ka varasemad seisukorra hinnangud (2012, 2018, 2021) kinnitasid, et sademevesi on aastaid kahjustanud kandetalasi ja tugiosi.

Seega tekib küsimus: millest siis nüüd äkki “üllatus”? Kas abilinnapea ei tunne oma valdkonda? Või loodetakse, et volikogu liikmed ei süvene dokumentidesse?

Raha, millest tuleb ausalt rääkida

Hindade ja lubaduste taust:

• 2024. aasta septembris kajastas ERR, et soodsaima pakkumise tegi AS Tref summas 18,37 miljonit eurot.
• See oli juba ligi 6 miljonit enam kui esialgne linnapoolne eelarveplaan.
  8. novembril 2024 kinnitas linn, et töö teeb AS Tref summas 18 376 376 eurot.

Kui nüüd lisanduvad uued kulud kahe tala väljavahetuse tõttu, peab linnavalitsus esitama selge maksumuse vahemiku ja rahastamise allikad. Avalikkusele ei piisa lausest, et “2025. aasta eelarvesse lisaraha juurde vaja ei ole”.

See võib tähendada raha ümbertõstmist teistelt objektidelt, kohustuste edasilükkamist või eraldi reservi kasutamist. Selgus ja ausus on siin hädavajalikud.

Mida Tartu peab edasi tegema?

1. Avalikustada kõik uuringud ja kalkulatsioonid.
   Uuringuaruanded (sh radar- ja MFT-uuringud), inseneride järeldused ja maksumuse muudatused peavad olema kättesaadavad kõigile.
2. Kaasa sõltumatu ekspertiis.
   Tartu ülikoolid ja teadusasutused suudavad anda pädeva hinnangu töö kvaliteedi ja vajalike muudatuste kohta.
3. Lukustada ajakava ja eelarve.
   Volikogu peab otsustama kindla ajagraafiku, eelarveraami ja riskipuhvri. Iga nihkumise puhul peab linnavalitsus esitama kirjaliku ja nimelise selgituse.
4. Rakendada vastutust projekteerimis- või töövigade korral.
   Kui tuvastatakse vead, tuleb kasutada lepingutes ettenähtud sanktsioone, et vastutus ei jääks vaid maksumaksjale.

Kokkuvõte

Sõpruse sild peab valmima kindlalt, ohutult ja läbipaistvalt. Tartu ei vaja olukorda, kus enne valimisi kulutatakse miljoneid ilma selge aruandluseta. Linna üks olulisemaid ühendusteid peab valmima nii, et iga tartlane mõistaks, mille eest ja kui palju makstakse.

The post Kaks tala, palju küsimusi — segadus Sõpruse sillaga appeared first on .

Tartus tekib tihti tunne, et linna juhitakse välise sära, mitte sisulise töö järgi. Ajakirjandus täidab leheruumi küll armsate, ent eluolulises plaanis vähetähtsate lugudega – olgu see kassi päästmine või moosikeetmise nipid. Samal ajal jäävad tahaplaanile teemad, mis mõjutavad päriselt tartlaste igapäevaelu:

• madal sündimus,
• lasteaiad ja koolid kehvas seisus,
• linnaliikluse probleemid,
• korruptsioonivaba ja läbipaistev juhtimine.

Sõpruse silla saaga

Üks kõnekamaid näiteid on Sõpruse silla remont. Algne lubadus: valmis 2026. aasta sügisel, maksumus 10 miljonit eurot. Tegelikkus: odavaim pakkumine 18,4 miljonit, tähtaeg lükkunud 2027. aastasse ja tööde käigus ilmnevad üha uued „üllatused“.

Ometi näitab projekti seletuskiri, et probleemid olid ammu teada. Kui abilinnapea väidab vastupidist, tekib küsimus: kas ametnik ei tunne oma tööd või peetakse tartlasi liiga lihtsameelseteks?

Tartu Sport ja korruptsiooni varjundid

Siseaudit linnaasutuses Tartu Sport paljastas häirivaid seiku:

• koondamised toimusid kummalistel põhjustel,
• asemele võeti tuttavaid ja sugulasi,
• juhataja poeg töötas ema alluvuses, kuigi oli ametis ka mujal,
• kütusekulu arvestus oli lohakas.

Kui vastutust nõuti, laiutati käsi: „eksimused on aegunud“. Selline suhtumine jätab mulje, et Reformierakonnaga seotud inimesed võivad Tartus tegutseda ilma, et keegi vastutust kannaks.

Haridus – tuleviku alus

Kuigi lasteaedu ja koole renoveeritakse, on paljud neist jätkuvalt häbiväärses seisus. Remondid venivad, samal ajal maksavad lapsevanemad kohatasu, mis noortele peredele on oluline koormus.

Tasuta alusharidus ei tohiks olla luksus, vaid elementaarne investeering tulevikku. Eriti olukorras, kus Tartu sündimus on viimase 15 aasta jooksul langenud poole võrra. Kui tahame, et noored julgeksid siin pere luua, peab linn panustama hariduse algusesse.

Linnaruumi planeerimine – ideoloogia või vajadus?

Viimaste aastate tänavaprojektid on kulutanud miljoneid, ent tulemuseks on lahendused, mida linlased ei vaja. Autojuhid tunnevad end kõrvale jäetuna, jalgratturid justkui eelistatud osapoolena.

Statistika räägib enda eest:

2022. aastal Tartus 73 liiklusõnnetust (81 vigastatut, 2 hukkunut
2023. aastal 103 õnnetust (101 vigastatut, 4 hukkunut
2024. aastal juba 171 õnnetust (174 vigastatut, 4 hukkunut).

See ei ole normaalne. Kui ideoloogia seatakse inimeste turvalisusest ettepoole, on midagi väga valesti.

Kas ametnike armeed on päriselt vaja?

Tartul on viis abilinnapead, volikogul kaheksa komisjoni ja linna palgal 380 ametnikku. Võrdluseks: sajandi alguses oli töötajaid alla 300 ja neli abilinnapead.

Kas linn on selle aja jooksul märgatavalt kasvanud? Ei. Kasvanud on võimukandjate enesekindlus ja rahulolu iseendaga – olukorras, kus probleeme jätkub.

Tartu vajab ausat juhtimist

Loetletud probleemid mõjutavad Tartu tulevikku palju enam kui kassi päästmine või moosiretseptid. Kui linnavalitsus kulutab miljoneid läbipaistmatult ja eelistab oma inimesi hoolimata audititest ja skandaalidest, ei ole see enam ainult Tartu küsimus. See on märk meie poliitilise kultuuri üldisest seisust.

Tartu väärib rohkem.
Linn vajab läbipaistvust, vastutust ja otsuseid, mis loovad peresõbraliku ja ausa elukeskkonna. See on võimalik – kui ainult tahetakse.

The post Tartu vajab ausat juttu ja päris lahendusi appeared first on .

Aga lähemalt vaadates tekib küsimus: kas tegemist on reaalse keskkonnahoiuga või järjekordse rohepesu näiteks?

Kui palju see tegelikult maksab?

Kõige lihtsam küsimus on raha. Eestis on roheasfalti varemgi katsetatud, kuid kulude kohta valitseb vaikus. On teada, et ligniin on umbes neli korda kallim kui bituumen.

Kui keskkonnakasu oleks suur ja kindel, ei oleks see ehk probleem. Kuid avaliku raha kasutamisel tuleb alati kaaluda: kas saadav kasu on proportsioonis kuluga? Kui mitte, võib mulje jääda, et rohepoliitilise plussi nimel kulutatakse maksumaksja raha mõistlikkust arvestamata.

Kas roheasfaldil ongi keskkonnaeelis?

Uurides lähemalt, selgub, et roheasfaldi keskkonnaeelised on pigem tagasihoidlikud:

• Ligniin ei seo süsinikku jäädavalt. Varem või hiljem jõuab see siiski tagasi atmosfääri – olgu teekatte lagunemisel või freespuru käitlemisel.
• Taastuvdiisel pole päriselt nullheitega. Kuigi arvestustes on emissioonid null, nõuab tootmine ja tarneahel siiski märkimisväärselt energiat ja ressursse.

Seega on juttu pigem avalike suhete võidust, mitte süsinikuneutraalsest lahendusest.

Kas katsetus ohustab linnakodanikke?

Veelgi olulisem on vastupidavuse küsimus. Eestis on kehtivad teeehituse normid ja regulatsioonid, mis tagavad ohutuse ja kestlikkuse. Kui Tähtvere tänavast tehakse katsepolügoon, kus kasutatakse läbiproovimata segu, on risk suur:

• katend võib kuluda kiiremini,
• halvemal juhul tuleb tänav mõne aasta pärast uuesti üles võtta,
• maksumaksja maksab kogu protsessi topelt.

Taristu süsiniku jalajälg – argument või suitsukate?

Linnavalitsus põhjendab roheasfalti sellega, et taristuehituse süsiniku jalajälg moodustab 1,7% Eesti kogumahust. See on tõsi, kuid numbrit kasutatakse eksitavalt. Taristut ei ehitata üheks-kaheks aastaks, vaid aastakümneteks.

Kui eesmärk on jalajälge vähendada, on olemas tõhusamad lahendused:

• freesitud asfaldi taaskasutus,
• kohaliku pinnase maksimaalne kasutamine,
• töökindlate ja normidele vastavate materjalide eelistamine.

Need lahendused ei pruugi kõlada nii pidulikult, aga just “igavad” lahendused toovad tegeliku tulemuse.

Rohepesu õõnestab usaldust

Oluline on rõhutada: küsimus pole selles, kas keskkonda hoida. Loomulikult tahame seda. Küsimus on kuidas seda teha.

Kui ideoloogia nimel surutakse peale lahendusi, mille kasu on teadmata ja hind kõrge, ei ole see keskkonnahoid, vaid rohepesu. See õõnestab usaldust nii linnavalitsuse kui ka rohepoliitika enda vastu.

Vajame läbipaistvamat otsustamist

Tähtvere tänava juhtum näitab, et Tartu vajab ausamat ja läbipaistvamat arutelu. Enne maksumaksja raha eest uute katsete tegemist tuleb avalikult rääkida:

• millised on kulud,
• millised riskid,
• millised alternatiivid.

Roheline silt ei tohi olla piisav argument. Keskkonnasäästlikkus tähendab läbimõeldud ja töökindlaid samme – mitte eksperimente iga hinna eest. Seda väärivad nii Tartu elanikud kui ka kogu Eesti.

The post Roheasfalt Tartu tänavatel: keskkonnahoid või rohepesu? appeared first on .

Aga kas see võrdlus peab paika?

Tiigrihüppe ja TI-Hüppe erinevused

Tiigrihüpe lõi tugeva digitaristu, mis on kandnud Eesti arengut tänaseni. Arvutid ja internet said loomulikuks osaks igapäevaelust ning see muutus oli universaalne ja vältimatu.

Tehisintellektiga on lugu teistsugune. See on alles arenemas ning keegi ei tea täpselt, kuhu see teekond meid viib. Seega on ka raske hinnata, kui õiglane või kohane on koolidele panna kohustus valmistada lapsi ette tehnoloogia jaoks, mille olemus ja suund on veel määramata.

Küsimus: mille arvelt?

Õpetajate ja õpilaste koormus on juba praegu suur. Kui lisada kiirelt areneva tehnoloogia õpe, kerkib õigustatud küsimus: mille arvelt see tuleb?

Kas vähem aega emakeelele, matemaatikale, ajaloole või praktilistele oskustele? Kui laps ei õpi lauseid moodustama, mõtteid korrastama ja käelisi oskusi arendama, võib tema areng olla tugevalt pärsitud – sõltumata sellest, kui hästi ta oskab tehisaru kasutada.

Tasakaal on võtmesõna

See ei tähenda, et tehisintellekti tuleks ignoreerida. Vastupidi – AI on tulevikus vältimatu tööriist, mille tundmine annab noortele eelise. Küsimus on pigem ajastuses ja tasakaalus.

• Kool peab esmalt andma lapsele oskuse iseseisvalt mõelda,
• väljendada end selges emakeeles,
• kasutada matemaatilist ja loogilist mõtlemist,
• arendada ka käelist tegevust.

Alles seejärel saab tulla tehisaru õpetamine – ja seda mitte pimesi, vaid kriitilise pilguga.

Peremees või ori?

Meie eesmärk ei peaks olema teha õpilasest lihtsalt uue tehnoloogia kasutaja.
Oluline on kasvatada inimest, kes on tehisaru peremees, mitte kriitikavaba ori.

Ainult siis saab TI-Hüppest saada midagi enamat kui pelgalt loosung. See võib olla samm edasi – aga ainult siis, kui me ei unusta põhitõdesid, millele haridus alati tugineb.

The post TI-Hüpe: kas uus Tiigrihüpe või hoopis samm tundmatusse? appeared first on .

See ei ole ainult maitse küsimus. See on küsimus meie laste tervisest, aga ka Eesti majanduse ja ühiskonna elujõust. Kõik need asjad on omavahel tihedalt seotud.

Kodumaised tootjad hääbuvad

2025. aasta alguses kuulutas kohus välja Saaremaa Lihatööstuse pankroti. Hiljuti teatas tegevuse lõpetamisest ka Frank Kutteri lihatööstus. Andre Juustufarmi perenaine Erika Koroleva tunnistas Äripäevas (25.08.25), et kaua enam nii jätkata ei saa.

Põhjused on tuttavad:

• kõrged tootmiskulud ja maksud,
• liigsed piirangud ja reeglid,
• seakatkust tekkinud kahjud, mida riik ei hüvita.

Tõsi, äri ongi riskantne. Kuid siin pole asi vaid äris – Eesti toidutootja peab võistlema odava impordiga ja seda olukorras, kus oma riik keerab vintti peale: käibemaksu tõus surub tootjaid nurka.

Just nemad hoolitsevad selle eest, et meie laual oleks värske piim, liha, kala, köögivili ja puuvili kodumaalt.

Rahva selge signaal

100 000 inimest kirjutas alla petitsioonile, milles nõutakse esmatarbekaupade käibemaksu langetamist. See on tugev sõnum:

• inimesed soovivad, et kodumaine toit oleks taskukohane ja kättesaadav,
• küsimus pole luksuses, vaid esmavajaduses.

Kui ühiskond ei suuda tagada lastele ja peredele kodumaist, kvaliteetset ja tervislikku toitu, siis millest üldse rääkida?

Kuidas on seotud toit, tervis ja majandus?

Kodumaine toit ei tähenda ainult tugevat põllumajandust. See tähendab ka:

• tervemaid lapsi, kes saavad lasteaedades ja koolides head toitu,
• paremat keskendumisvõimet ja rohkem energiat,
• vähem haiguspäevi ja väiksemat koormust tervishoiusüsteemile,
• sidusamat ühiskonda, kus inimestel on usku oma riiki ja tulevikku.

Me ei kasvata Eestis banaane, aga meil on piim, liha, kala, kartul, kapsas, õunad – kõik olemas. Küsimus on vaid selles, kas riik väärtustab oma inimeste tervist ja tootjate toimetulekut.

Lahendused on olemas

Olukord ei ole lootusetu. Rahva toetus on olemas ning ka lahendused on käeulatuses.
Kõige lihtsam meede on:

• toidukaupade käibemaksu vähendamine – seda toetab 84% inimestest (ERR, 07.08.25).

Lisaks võiks kaaluda:

• täpsemaid ja õiglasemaid toetusi,
• koolitoidu rahastamise suurendamist,
• mõistlikke eeskirju, mis eelistaksid kodumaist tootjat.

Oluline on, et meetmeid rakendataks tarkade ja terviklikena – pidades silmas nii majandust kui rahvatervist.

Väärtuste küsimus

Lõpuks pole see ainult majanduspoliitika, vaid väärtuste küsimus. Kui tahame, et Eestis kasvaks terve ja tugev põlvkond, peame hoolitsema selle eest, et meie toidulaud oleks täidetud kodumaise toodanguga.

See tasub end mitmekordselt ära:

• tervemate inimeste,
• tugevama majanduse,
• sidusama ühiskonna näol.

The post Kas Eesti laps peab sööma Poola õuna ja Hispaania tomatit? appeared first on .

Praeguse olukorra probleemid

Praegune “süsteem” on tegelikult süsteemitus. Kasutajad saavad jätta ratta peaaegu kuhu tahes, ilma tagasiside või trahvita. Tõukerattade äpid, nagu Bolt, nõuavad fototuvastust, kuid kontroll on sageli puudulik. Teised teenusepakkujad, näiteks Tuul, ei kasuta seda süsteemi üldse.

Samas vajaks parkimine terviklikku lähenemist: linn peaks seadma selged reeglid, nõudma teenusepakkujalt korralikku kontrolli ja määrama trahve nii kasutajatele kui ka ettevõtetele, kes ei aita kaasa linnaruumi korrashoiule.

Lahendused ja soovitused

Parim lahendus oleks terviklik parkimiskorraldus, mis arvestab:

• liikumistrajektoore ja olulisi liiklussõlmi
• ühistranspordiga integratsiooni
• hajutatud ja väiksemaid parklaid suuremate asemel

Fototuvastuse ja linnaga koostöö teel saavad teenusepakkujad ise aidata tagada parkimise korda. Samuti võiks rattad ja tõukerattad integreerida bussipeatuste või e-autode laadimispunktidega, et liikumine linnas oleks sujuv ja mugav.

Miks see on oluline

E-rattad ja e-tõukerattad on keskkonnasõbralikud ja mugavad liikumisvahendid. Praegune korraldamatus aga piirab nende kasutamist ja tekitab konflikte linnaelanike seas. Harmooniline ja läbimõeldud parkimiskorraldus teenib kõiki – jalakäijaid, autojuhte ja rattureid, muutes Tartu linnaruumi turvalisemaks ja esteetilisemaks.

Linnaelanike mugavus, turvalisus ja linnaruumi korrashoid peaksid olema prioriteediks. E-rattad väärivad süsteemset lähenemist, mis võimaldab neil täita oma rolli tõhusa ja keskkonnasõbralikuna liikumisvahendina.

The post E-rataste parkimisest: linnakodanikud väärivad parimat appeared first on .

Kui vanem ei saa enam kodus hakkama, seisab perekond Eestis silmitsi olukorraga, kus hooldekodu koht maksab enamiku jaoks liiga palju. Teenuse kvaliteet sõltub juhusest, piirkonnast ja teenusepakkuja ärimudelist – ühiskond ei saavuta siit kasu, vaid kasu teenivad need, kes süsteemi nõrkusi oskavad ära kasutada.

Näide süsteemi nõrkustest

Südamekodud OÜ on suurim hooldekodude kett Eestis. Ettevõtte omanikering on killustatud, juhatuses ja finantsjuhtimises on poliitilised seosed Reformierakonnaga. See ärgitab küsima, kelle huvides süsteem tegelikult töötab.

Kasum vs ühiskondlik huvi

Kui hooldekodu kasum põhineb teenuse kõrgel hinnal, töötajate alamaksmisel ja riiklikul toetusel, ei täida süsteem enam ühiskonna vajadusi. Teenuse kättesaadavus sõltub rahakotist ja piirkonnast, mis muudab hoolduse õigustamatult juhuslikuks.

Poolik hooldereform

2023.aastal kavandatud hooldereform jäi poolikuks. Paljud omavalitsused ei suuda pakkuda vajalikku tuge ning tühimiku täidavad eraettevõtjad oma tingimustel. Teenuse kvaliteet ja hind on meelevaldne, klienti kaitsvad mehhanismid puuduvad.

Avalik järelevalve on hädavajalik

Hiljutised juhtumid, kus hooldekodu töötaja pani toime väärkohtlemisi, rõhutavad, kui hapraks võib inimväärikus muutuda ilma järelevalve ja vastutuseta. Turg ei taga hooldust, sest eakate valikud ei põhine konkurentsil, vaid vajadusel ja rahal.

Avalik süsteem, mitte ainult eraettevõtlus

Me ei vaja ideoloogilist võitlust eraomandi vastu, vaid selget ja läbipaistvat süsteemi. Igas maakonnas või suuremas omavalitsuses peaks olema tagatud munitsipaalne hooldekodu koht, mille hind ja kvaliteet on kõigile arusaadavad. Avalik järelevalve on hädavajalik – väärikus ei tohi sõltuda rahakotist.

Kokkuvõte

Eraettevõtlusel on hoolduses koht, kuid see ei tohi olla ainus võimalus. Kuni turg tegutseb katmata alal, peab riik looma kattekihti avaliku vastutuse kaudu. Kõik vananeme – küsimus on, kas ühiskond hoolib või jätab eakad turu loogikale.

The post Vanaema pole äriplaan: vajame avalikku tuge hooldekodudele appeared first on .