Vähem lärmi. Rohkem sisu. Vähem tülisid. Rohkem vastutust.
Pole vist vaja imestada, et meie erakond on jätkuvalt pinnuks silmas mõnele teisele konservatiivsele parteile.
Hiljuti sattusin autos raadiot kuulates kuulma EKRE esimehe järjekordset tiraadi, kus meid nimetati renegaadideks. Eks see natuke nalja teeb, aga olgu peale.
Igaühel on oma stiil ja omad võtted – ning vahel on lihtsam rünnata vastaseid, kui rääkida ebamugavatel teemadel.
Tänu ja küsimus EKRE-le
Olgu öeldud ka ausalt: EKRE on teinud mõndagi õigesti.
Nad tõid Eesti poliitikasse tagasi teemad, mida teised erakonnad olid aastaid vältinud – rahvuslus, sisseränne, väärtused. Need olid keskmes laulva revolutsiooni ajal, aga hiljem lükati kõrvale, kui hakati rääkima multikultuursusest ja vähemustest.
Selle eest tuleb neile tõesti öelda aitäh.
Aga mis juhtub siis, kui õigetele teemadele lisatakse vandenõuteooriad, vaenlased ja pidev tülitsemine? Siis kaob sisu ja jääb ainult müra.
Konservatiivsus ja rahvuslus ei pea olema pahur ega kuri. Vastupidi – rahvuslus peaks olema rõõmus asi, heameel oma kultuuri ja pärandi üle.
Isamaa – kõlav nimi, hajunud sisu
EKRE tahtis eristuda Isamaast. Ja see tal ka õnnestus – osalt tänu Isamaale endale.
Isamaa on olnud aastate jooksul natuke kõike: kord valitsuses, kord opositsioonis, kord Reformierakonna partner, kord kriitik.
Kahtlemata tuleb Urmas Reinsalu poliitilist osavust tunnustada, aga sellisel paindlikkusel on hind.
Näiteks Tartu linnas on koostöö Reformierakonnaga muutunud isamaalastele justkui vaikimisi normaalsuseks.
Rahvuslus ja konservatiivsus on seal muundunud kollakaks kompromissiks.
Kompromiss on demokraatias paratamatu – aga kui kompromissist saab kogu lugu, siis polegi enam lugu. On ainult mugav positsioon.
Meie tee: printsiibid ilma pahatahtlikkuseta
Meie erakond tekkis soovist teha asju teisiti.
Rääkida samadest teemadest, millest EKRE – aga teha seda konstruktiivselt, sõbralikult ja elujaatavalt.
Hoida põhimõttekindlust, mida Isamaa on osaliselt kaotanud, kuid vältida tülitsemist ja vaenlaste otsimist.
Avalik ruum, mis on täidetud pideva kisa ja solvangutega, kulutab ära nii poliitika kui inimesed.
Eesti rahvas on sellest väsinud. Mitte oma põhimõtetest, vaid vihkamisest.
Parempoolsus, mis kasvatab – mitte ei lõhu
Kui parempoolsus taandub pahuraks sõimuks, ei kasva sellest midagi – ei majandus, ei pered, ei julgeolek.
Tõeline rahvuslus tähendab vastutust oma inimeste ja tuleviku ees, mitte vastandamist kõigile, kes mõtlevad teisiti.
Poliitikas on vaja uut stiili. Mitte uut maailmavaadet, vaid uut lähenemist:
- Vähem lärmi, rohkem järjekindlust.
- Vähem solvanguid, rohkem selgitusi.
- Vähem isiklikke lahinguid, rohkem pika plaani otsuseid.
See võib tunduda igav, aga usaldusväärne poliitika peabki olema natuke igav – etteaimatav ja reeglipärane.
Tuleviku parempoolsus on sisu, mitte karjumine
Kui keegi küsib, milline erakond kehastab sellist poliitikat, siis vastus on lihtne:
see, kes suudab rääkida nii, et teda kuulatakse ka siis, kui kuulaja ei nõustu.
See, kes suudab pöörata argumendi hääleks, mitte hääle argumendiks.
Seal ongi parempoolse poliitika tulevik.
Seal on Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid.
