Esmaspäeval algas uus kooliaasta ning gümnaasiumides käivitati programm TI-Hüpe. Selle eesmärk on anda meie ühiskonnale sama suur kiirendus tehisaru kasutamisel, nagu kunagi pakkus Tiigrihüpe arvutikasutuse populariseerimisel.
Aga kas see võrdlus peab paika?
Tiigrihüppe ja TI-Hüppe erinevused
Tiigrihüpe lõi tugeva digitaristu, mis on kandnud Eesti arengut tänaseni. Arvutid ja internet said loomulikuks osaks igapäevaelust ning see muutus oli universaalne ja vältimatu.
Tehisintellektiga on lugu teistsugune. See on alles arenemas ning keegi ei tea täpselt, kuhu see teekond meid viib. Seega on ka raske hinnata, kui õiglane või kohane on koolidele panna kohustus valmistada lapsi ette tehnoloogia jaoks, mille olemus ja suund on veel määramata.
Küsimus: mille arvelt?
Õpetajate ja õpilaste koormus on juba praegu suur. Kui lisada kiirelt areneva tehnoloogia õpe, kerkib õigustatud küsimus: mille arvelt see tuleb?
Kas vähem aega emakeelele, matemaatikale, ajaloole või praktilistele oskustele? Kui laps ei õpi lauseid moodustama, mõtteid korrastama ja käelisi oskusi arendama, võib tema areng olla tugevalt pärsitud – sõltumata sellest, kui hästi ta oskab tehisaru kasutada.
Tasakaal on võtmesõna
See ei tähenda, et tehisintellekti tuleks ignoreerida. Vastupidi – AI on tulevikus vältimatu tööriist, mille tundmine annab noortele eelise. Küsimus on pigem ajastuses ja tasakaalus.
- Kool peab esmalt andma lapsele oskuse iseseisvalt mõelda,
- väljendada end selges emakeeles,
- kasutada matemaatilist ja loogilist mõtlemist,
- arendada ka käelist tegevust.
Alles seejärel saab tulla tehisaru õpetamine – ja seda mitte pimesi, vaid kriitilise pilguga.
Peremees või ori?
Meie eesmärk ei peaks olema teha õpilasest lihtsalt uue tehnoloogia kasutaja.
Oluline on kasvatada inimest, kes on tehisaru peremees, mitte kriitikavaba ori.
Ainult siis saab TI-Hüppest saada midagi enamat kui pelgalt loosung. See võib olla samm edasi – aga ainult siis, kui me ei unusta põhitõdesid, millele haridus alati tugineb.
