Kirjutasin hiljuti Postimehele loo Eesti toidust. Küsimus, mis mind endiselt painab, on lihtne: miks peab Eesti laps sööma Poola õuna ja Hispaania tomatit, samal ajal kui meie oma tootjad panevad uksi kinni?
See ei ole ainult maitse küsimus. See on küsimus meie laste tervisest, aga ka Eesti majanduse ja ühiskonna elujõust. Kõik need asjad on omavahel tihedalt seotud.
Kodumaised tootjad hääbuvad
2025. aasta alguses kuulutas kohus välja Saaremaa Lihatööstuse pankroti. Hiljuti teatas tegevuse lõpetamisest ka Frank Kutteri lihatööstus. Andre Juustufarmi perenaine Erika Koroleva tunnistas Äripäevas (25.08.25), et kaua enam nii jätkata ei saa.
Põhjused on tuttavad:
- kõrged tootmiskulud ja maksud,
- liigsed piirangud ja reeglid,
- seakatkust tekkinud kahjud, mida riik ei hüvita.
Tõsi, äri ongi riskantne. Kuid siin pole asi vaid äris – Eesti toidutootja peab võistlema odava impordiga ja seda olukorras, kus oma riik keerab vintti peale: käibemaksu tõus surub tootjaid nurka.
Just nemad hoolitsevad selle eest, et meie laual oleks värske piim, liha, kala, köögivili ja puuvili kodumaalt.
Rahva selge signaal
100 000 inimest kirjutas alla petitsioonile, milles nõutakse esmatarbekaupade käibemaksu langetamist. See on tugev sõnum:
- inimesed soovivad, et kodumaine toit oleks taskukohane ja kättesaadav,
- küsimus pole luksuses, vaid esmavajaduses.
Kui ühiskond ei suuda tagada lastele ja peredele kodumaist, kvaliteetset ja tervislikku toitu, siis millest üldse rääkida?
Kuidas on seotud toit, tervis ja majandus?
Kodumaine toit ei tähenda ainult tugevat põllumajandust. See tähendab ka:
- tervemaid lapsi, kes saavad lasteaedades ja koolides head toitu,
- paremat keskendumisvõimet ja rohkem energiat,
- vähem haiguspäevi ja väiksemat koormust tervishoiusüsteemile,
- sidusamat ühiskonda, kus inimestel on usku oma riiki ja tulevikku.
Me ei kasvata Eestis banaane, aga meil on piim, liha, kala, kartul, kapsas, õunad – kõik olemas. Küsimus on vaid selles, kas riik väärtustab oma inimeste tervist ja tootjate toimetulekut.
Lahendused on olemas
Olukord ei ole lootusetu. Rahva toetus on olemas ning ka lahendused on käeulatuses.
Kõige lihtsam meede on:
- toidukaupade käibemaksu vähendamine – seda toetab 84% inimestest (ERR, 07.08.25).
Lisaks võiks kaaluda:
- täpsemaid ja õiglasemaid toetusi,
- koolitoidu rahastamise suurendamist,
- mõistlikke eeskirju, mis eelistaksid kodumaist tootjat.
Oluline on, et meetmeid rakendataks tarkade ja terviklikena – pidades silmas nii majandust kui rahvatervist.
Väärtuste küsimus
Lõpuks pole see ainult majanduspoliitika, vaid väärtuste küsimus. Kui tahame, et Eestis kasvaks terve ja tugev põlvkond, peame hoolitsema selle eest, et meie toidulaud oleks täidetud kodumaise toodanguga.
See tasub end mitmekordselt ära:
- tervemate inimeste,
- tugevama majanduse,
- sidusama ühiskonna näol.