Sissejuhatus
Eesti valitsus kaalub tõsiselt võimalust rentida Tartu vangla Rootsi riigile, et majutada kuni 600 Rootsi kinnipeetavat. Plaani on esitletud kui kasulikku ja praktilist lahendust, kuid tegelikult kerkib üles terve rida küsimusi.
Vanglad tühjenevad – miks mitte sulgeda liigseid?
Meie vanglate täituvus on viimastel aastatel järsult vähenenud.
- 2023. aastal langes kinnipeetavate arv alla 2000,
- samal ajal on vanglakohti üle 3200.
Pea pooled kohad seisavad tühjana.
Põhjuseks pole mitte ootamatu muutus, vaid aastate jooksul tehtud otsused. Euroraha valati betooni ja ehitati üle jõu käivaid vanglaid, kuigi Eesti rahvastiku kahanemine oli juba siis prognoositav. Loomulikult vähenes koos elanikkonnaga ka kuritegevus ja kinnipeetavate hulk.
Selle asemel, et teha loogiline järeldus – Eesti vajab vähem vanglaid ja vanglateenistust – otsitakse nüüd kunstlikult vange mujalt, et tühjad kohad täita.
Vale probleem, vale lahendus
Praegune valitsus räägib pidevalt vajadusest kulusid kärpida. Vanglasüsteem oleks üks selge koht, kust koomale tõmmata. Kuid ametkondlikud huvid hoiavad süsteemi ülepaisutatuna.
Probleem pole ju mitte vangide vähesus, vaid vanglakohtade üleküllus. Selle asemel, et vanglaid konserveerida või ümber kasutada, püütakse neid täita Rootsi kinnipeetavatega. Nii dikteerib bürokraatia poliitikat, mitte vastupidi.
Raha – aga mis hinnaga?
Justiitsministeeriumi hinnangul võiks vanglarent tuua vähemalt 30 miljonit eurot aastas. See kõlab ahvatlevalt riigieelarve augu lappimiseks.
Aga kas on hinnatud ka sotsiaalseid ja julgeolekuriske?
- Tuleb värvata vähemalt 250 uut töötajat,
- tagada, et Rootsi vangid ei puutuks kokku Eesti omadega,
- lahendada keele- ja kultuuribarjäärid, mis võivad viia pingete ja konfliktideni.
Lisaks on Rootsi justiitsminister Gunnar Strömmer rõõmsalt kinnitanud, et leping lubaks Rootsil saata Eestisse just raskete kuritegude eest karistust kandvad vangid.
Kas sellise äritehingu puhul on arvestatud ka varjatud kuludega?
Väärtusküsimus
Raha kõrval on veelgi olulisem väärtuslik mõõde.
- Mida ütleb see Eesti kohta, kui oleme valmis oma vanglaid välja rentima?
- Kas kinnistame end nii odava tööjõu ja allhanke-riigi kuvandisse – nüüd lisaks ka odava vanglarendimaana?
Kas karistust üldse saab sisse osta ja välja müüa? Iga ühiskond põhjendab oma karistuspoliitikat oma väärtuste ja vajadustega. Kui me võtame üle teise riigi kurjategijad, siis tegelikult kanname ka nende ühiskondliku vastutuse.
Ja veel – kas valitsus, mida toetab alla viiendiku elanikkonnast, tohib langetada niivõrd suure moraalse kaaluga otsuseid?
Kokkuvõte
Kogu lugu jätab mulje, et keegi nägi silme ees 30 miljonit eurot ning otsustas pikemaajalisele strateegiale mõtlemise asemel valida lühiajalise rahapuhangu.
Eesti peaks aga küsima:
- kas see samm on kooskõlas meie riiklike huvidega,
- kas see vastab meie väärtustele,
- ja kas lühiajaline tulu kaalub üles pikaajalised riskid?
Vanglarent võib tunduda nutika lahendusena, kuid tegelikult võib see kujundada meie riigi kuvandit ja enesetunnetust rohkem, kui esialgu paistab.
